B.F.

Mul on päevikus juba tükk aega ilutsenud suurelt ja rasvaselt nimetähed B.F. Loogiline, jah, see on Bobby McFerrin. Ta on Eestis, ei tea küll miks, aga ta on ja andis täna Muusikakadeemias workshopi nii lauljatele kui ka dirigentidele. Kohal oli nii sulelisi kui ka karvaseid, oskajaid kui ka võib-olla mitte nii hästi oskajaid. Asi sai alguse sujuvalt. Bobby astus sisse, istus pingile ning hakkas omaette ümisema. Kuna 20 minutit oli veel õige alustamisajani, siis ta otsustas väheke musitseerida. Meiega. Pakkus välja lugusid ning kui keegi oskas ja oli veel ka julge kui hunt, siis astus ette. Ise ei julgenud, sest polnud pakkumises ühtegi sellist lugu, mida oleksin tõesti osanud. Aga võib-olla tundus see lihtsalt liiga hirmus olevat.



Palju rääkimist ning küsimusi teemadel, kuidas geenius harjutab ja kuidas ta on jõudnud sellisele tasemele. Muidugi ta ei avaldanud oma saladust ja me kõik jäime sama lolliks nagu me oleme.
Ühestki muust muusikalisest mängust ei julgenud ma ka osa võtta. Ma ei tea küll, mis siis oleks nii õudset minuga juhtunud, aga nagu ikka sellistel hetkedel..

Vahva oli moment, kus üks eestlane palus kõigil ümiseda üht Eesti rahvaviisi. Kõik kuuletusid ja tegid, mis öeldud. Mees lootis, et Bobby hakkab selle peale improviseerima, kuid ta jäi vait ja vaatas suure imestusega. Ilmselt, et sellest aru saada, pidi kohal olema, aga jah, kuidagi ebamugav oli see kõik kokku.




Minu jaoks ei olnud tegemist nn. töötoaga, vaid lihtsalt kohtumisega Bobbyga. Ma ei saanud midagi uut teada ja millegipärast ei saanud ka hulganisti inspiratsiooni. Võib-olla on asi selles, et me harjume kõigega ja kõik on käe ja jala ulatuses. Samuti ma olin teda juba näinud esinemas - 2008. aastal Bostonis.

Mis iganes. Kontserti ootan ma ikka meeletult ja tean, et see saab jälle tulema väga hea.