Jan Kausi tänane loeng teemal -Sattumuslikkus, ironism ja solidaarsus-
Kõik, millesse usume võib-olla tõene ainult selles ajahetkes ja ruumis, kus oleme. See on sattumuslikkus. 500 aasta pärast vaadatakse meie kui lollikeste peale, kes elasid oma illusoorses maailmas ja arvasid, et see kõik ongi tõene. Oma tõde tuleb vaadata irooniaga. Ja solidaarsus tähendab vaadata teiste tõdesid distantsiga, sest raske on leida lugusid, mis on kõigile ühtsed. Ainuke, mis meid ühendab on võime tunda valu.
Väike nali temalt:
Teadlased seisavad tahvli ümber ning kuulavad üht endist lühemat geeniust, kes siis sahkerdab ja seletab aktiivselt oma avastust. Tagareas kaks meest kommenteerivad omavahel: -Jälle ta seletab oma väikese paugu teooriat-
Oeh, mõnel inimesel on alati kiire ja vaatamata suurele pingele ja harjutamisajale nad ei jõua mitte midagi tehtud. Ja neil on Alati kõige kõvem hääl ja kõige rohkem vabandusi.
Suure kiiru ja vahva hilinemisega jõudsime koos Brittaga ka Anna Buturlina kontserdile, mis toimus Vene Kultuurikeskuses. Heli on seal nagu on. Üldiselt ei soovita seal enam kontserte pidada:)
Mul on päevikus juba tükk aega ilutsenud suurelt ja rasvaselt nimetähed B.F. Loogiline, jah, see on Bobby McFerrin. Ta on Eestis, ei tea küll miks, aga ta on ja andis täna Muusikakadeemias workshopi nii lauljatele kui ka dirigentidele. Kohal oli nii sulelisi kui ka karvaseid, oskajaid kui ka võib-olla mitte nii hästi oskajaid. Asi sai alguse sujuvalt. Bobby astus sisse, istus pingile ning hakkas omaette ümisema. Kuna 20 minutit oli veel õige alustamisajani, siis ta otsustas väheke musitseerida. Meiega. Pakkus välja lugusid ning kui keegi oskas ja oli veel ka julge kui hunt, siis astus ette. Ise ei julgenud, sest polnud pakkumises ühtegi sellist lugu, mida oleksin tõesti osanud. Aga võib-olla tundus see lihtsalt liiga hirmus olevat.
Palju rääkimist ning küsimusi teemadel, kuidas geenius harjutab ja kuidas ta on jõudnud sellisele tasemele. Muidugi ta ei avaldanud oma saladust ja me kõik jäime sama lolliks nagu me oleme.
Ühestki muust muusikalisest mängust ei julgenud ma ka osa võtta. Ma ei tea küll, mis siis oleks nii õudset minuga juhtunud, aga nagu ikka sellistel hetkedel..
Vahva oli moment, kus üks eestlane palus kõigil ümiseda üht Eesti rahvaviisi. Kõik kuuletusid ja tegid, mis öeldud. Mees lootis, et Bobby hakkab selle peale improviseerima, kuid ta jäi vait ja vaatas suure imestusega. Ilmselt, et sellest aru saada, pidi kohal olema, aga jah, kuidagi ebamugav oli see kõik kokku.
Minu jaoks ei olnud tegemist nn. töötoaga, vaid lihtsalt kohtumisega Bobbyga. Ma ei saanud midagi uut teada ja millegipärast ei saanud ka hulganisti inspiratsiooni. Võib-olla on asi selles, et me harjume kõigega ja kõik on käe ja jala ulatuses. Samuti ma olin teda juba näinud esinemas - 2008. aastal Bostonis.
Mis iganes. Kontserti ootan ma ikka meeletult ja tean, et see saab jälle tulema väga hea.
Jah, see on tõsi. See ei ole reklaamitrikk ega mingisugune suuremat sorti kinnise seltskonna nali.
On tõesti võimalik, et üks huulepulk püsib peal rohkem kui kuus minutit.
Vaadake parempoolset neiut ja seal ongi kinnitus. Käisin ka ise salaja päev hiljem Kaubamajas ja panin oma huultele ning imestasin. Ja teen seda ikka veel.
Härra Liebman on meeletu geenius, kes on mänginud koos maailma peaaegu, et kõikide teiste geeniustega. Eks ma natuke liialdan, aga kui on listis juba Miles Davis, siis minu jaoks ütleb see kõik.
Workshop, millest võttis osa umbes 80 inimest oli huvitav ja meeliköitev. Dave'i vaba suhtlusmaneer ja suur hulk arrogantsust pani kuulama ja samas ka kartma, et äkki ta nüüd küsib sinu käest midagi.
Ja kui see mõnega meist ka juhtus ja ei sa ei suutnud küsimusele otsemaid vastata, siis oli tüüpiliseks vastuseks: 'Shit man, you don't know that? What kind of a musician are ya?'.
Ühesõnaga üdini enesekindlust lisav:)
Ah, aga kellel seda kiitmist ikka vaja on! Tüüpiline ameeriklane paneks su kohe ühele pulgale maailma parimatega ja ütleks, et VOH! Sa oled ikka Niiii hea.
Paar ütlust, mis sain kiiruga kirja kuulates Liebmani töötundi:
- Art is deception - oluline on mitte ootuspärane olla.
- Making the listener believe that you're creating melodies.
- I try to make the period before going on stage as normal as it can be. I'm cool.
- Don't get blinded by the science. It's complicated on the surface and inside, too! But it's also simple!
- 'I don't like the job, I don't hate it, but I need the money' (viidates harjutamisele)
- 'It's not a fucking drama' (viidates jällegi harjutamisele)
Take a bow. Alanud on Jazzkaar, mis on täies hoos. Sellel nädalal on plaanis jõuda neljale kontserdile ja kui läheb väga hästi, siis jõuan ka viiendale. Ja lisaks kõigele kahe geeniuse Liebmani ja Bobby workshopid. Täna õhtul plaksutame David Liebmanile Vene Kultuurikeskuses, kus ta mängib Eesti oma poistega(Tanel Ruben, Kristjan Randalu, Mihkel Mälgand, Jaak Sooäär). Nende soojendusbändiks on Raivo Tafenau suures headuses tuntud grupp pillimehi.
Uni on küll silmas, aga kõik hea ajab selle hetkeks minema.
Avastasime väikeses ja alles arenevas outleti kaubamajas pisikese butiigi, mis müüs Itaalia brändi Denny Rose. Bränd pole antud teema juures üldse oluline ega ole vist kunagi. Ainuke, mis meid köitis oli fakt, et seal müüdi ilusaid riideid. Ei ole miski siia lisatud iluduse järjekorras, vaid tegin seda valimatult ja nii palju kui võimalik. Poes sai käidud mitu korda ja enamik asju selga proovitud. Peaaegu, et kõik sobisid, kuid mõni oli lihtsalt ebapraktiliselt lühike ja kallis. Nii et kõike ei saanud:) Ja tervislik on ka see, et antud firmat ei ole lähiriikides saada ja tuleb selleks ikkagi Itaaliasse minna.
Peaaegu, et 1200 km seljataga olen lõpuks tagasi Eestis. Eelmise aasta Nõmme Jazzi konkursil sain auhinnaks osaleda Klaipedas jazzvokalistide võistlusel Jazz Voices. Minu eeliseks siis oli fakt, et sain vaeva nägemata otse poolfinaalidesse.
Osalejaid oli 18 ja ikka igalt poolt maailmast- Läti, Leedu, Venemaa, Saksamaa, Jaapan, USA jne.
Kogemus, mis ma sealt sain oli üüratult hea. Suhtlemine bändiga, kes on peaaegu, et umbkeelne ja minul puudub eriline vene keele oskus. Konkursi närvi järjekordne läbielamine, mis ei ole just eriti mõnus, kui paar päeva enne esinemist on pidevalt tunne nagu halvad liblikad lendaksid kõhus.
Kahjuks mul ei õnnestunud saada 8 finalisti hulka, kuid see mind ei morjenda. Eks ikka ole tshuti kurb, aga ma tunnen samas, et sain enesekindlust juurde tegemaks oma asja. Ma pole kunagi olnud nii kindel endas nagu üleeile peale võistlust. Mõnus:)
Ja varsti avaldan ka paar huvitavat leidu, mis emmega avastasime Klaipeda peal meeli rahustades.
