Eile hommikul kui olin teel stuudiosse kiikasin igaks juhuks ka postkasti. Kuna meie oma on katkine(pikk lugu) ning ei vaja avamiseks võtit on see eriti kerge ettevõtmine. Suure innuga leidsin reklaamide hulgast ka pisikese ümbriku, mis tundus täpselt olevat see, mida ootasin. Viskasin selle rutuga kotti ning avasin selle alles stuudio ukse taga. Suure pettumusena tuli välja, et tegemist oli eurokalkulaatoriga ja see ei olnud kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Jätsin selle vinüülipoe klientidele, et nad ikka kindlad oleksid euro ja krooni suhtes.
Ma ei ole kunagi tundnud endas suurt fännipisikut ega ole nooremana kedagi tulihingeliselt jäljendanud. Mitte et ma oleks sellele teele astunud, kuid juhuslikult nägin eile kooli peal Mari Kalkunit. Paar aega tagasi lisasin siia tema loo video, mis on lummav. Kuigi ma ei olnud teda elu sees kohanud ega üldiselt näe inimesi kaugelt, siis tema ma tundsin kohemaid ära. Ja ma pean ütlema, et selles tüdrukus/naises on peidus miski, mis on nii võlumaailmaline ja värskendav. Milline rõõmust pakatav inimene:)
Lumesajus kodupoole lonkides lootsin, et äkki nüüd on siis postkast täitunud rõõmuga. Ja oligi! Isegi topelt. Olime saanud issilt kaardi Madeiralt ning ka minu armsad kõrvarõngad olid kohale jõudnud.
By Anni Jürgenson
No comments:
Post a Comment